Jõhvitaolised, kuni 1,5m pikkused ussid, milliseid võib kohata kas jõgedes või tiikides, üksikult või mitmekesi keras, tuletavad meile meelde lugusid, kuidas kusagil troopikas tungivad ussid naha alla ja tekitavad hirmsaid piinu. Viimane on muidugi tõsi, aga sel pole meie jõhvussiga mingisugust pistmist.

Meie sõbralik jõhvussike areneb vette munetud munadest vastseteks, kes on varustatud kärsaga, mille abil tungivad vaheperemehesse, kelleks on kas veeputukad või nende vastsed. Seal ootab ta seni, kuni vaheperemees süüakse mingi teise looma, enamasti röövputuka poolt.

Jõhvuss areneb pikaks niitjaks ussiks, kes toitub peremehe rasvkehast. Kui vaheperemees puutub kokku veega (või asub vee lähedal), tungib jõhvuss tema kehast välja - vees kasvab ta suguküpseks.

2006. a. 12. septembril õnnestus jälgida viie jõhvussi väljumist emasest lauluritsikast. Vähem kui minuti jooksul tormasid lauluritsikast välja kaks emast ning kolm isast jõhvussi. Emased jõhvussid on heledamad ja suuremad, isased seevastu tumedamad ja peenemad. Ritsikast väljunud, muutusid jõhvussid jämedamaks, nii et tundus lausa võimatu, et nad kõik lauluritsika sisse mahtusid. Vt. Fotod.

Peale “sünnitust” hüppas ritsikas minema.